Tekken on juba nii pika ajalooga kaklusmäng, et seda peaks ka iga enesest lugu pidav mängur teadma. Siiamaani on ta aga olnud peaaegu alati Sony konsoolide eksklusiiv, kuid nüüd ilmus mäng ka PlayStationi rivaalil XBoxil. Mäng seisneb siis selles, et kaks kirevat tegelast mollivad üksteist niikaua, kuni üks võitjaks kuulutatakse. Lihtne. Mängust leiate umbes 40 tegelast, kellest igaüht võite veel enda maitse järgi tuunida. Igal tegelasel on kümneid nippe ja kombinatsioone, millega vastane asfaltiga maiustama panna, seega on tegu väga hea mänguga, mida sõprade vastu mängida. Saab ka netis, kui reaalseid sõpru ei ole, kuid seal kipub kogemus olema niruvõitu, sest mäng lihtsalt hakkab venitama. Üksikutel mänguritel palju lõbu ei ole. Tavaline Arcade mode, kus valitakse üks tegelane ja kakeldakse temaga erinevate vastaste vastu, on ära nuditud. Varem lõppes Arcade laheda arvutianimatsiooniga, mis lõpetas tegelase selle mängu loo. Nüüd enam mitte. Peale karvu kitkuma panevat bossilahingut suure särava ja sinus 3 korda suurema kõuekana (tegelikult vist mingi draakon, aga see selleks) vastu paisatakse sind põhimenüüsse tagasi. Aitäh. Selleks, et tegelase lugu avastada, pead ennast läbi närima väga ebamugava juhtimissüsteemiga kõrvalosast, kus kakled mitme vastasega korraga ja näed ennast hoopis selja tagant. Kui niimoodi tasemeid läbides satud kokku bossiga, saad võimaluse teda kasutada areenil, kus peale kolme kaklust + kõuekana näed siis tema loo lõppu. Viimase peal.
Mida vanemad peaksid teadma: kaklusmäng. Mitte nii reaalne kui UFC või Fight Night Round 4, kuid sisaldab siiski piisavas koguses valusa muljega heiteid ja lööke. Lisaks on lõpubossiks olev tegelane niivõrd ärritav, et nõrgema närvikavaga lapsed hakkavad kindlasti röökima ja pulti loopima.
Millele saadaval: PS3, XBox360, PSP.
Pandemic (The Mercenaries-seeria tegija) on maha saanud omamoodi Grand Theft auto klooniga. Siit võib juba järeldada, et tegu pole kohe mitte lastele mõeldud mänguga.
Mis mänguga siis tegu on: GTA-kloon tähendab seda, et mängijal on vaba voli mööda linna (siinkohal siis II maailmasõja aegset Pariisi, ’allo ’allo) ringi vudida ning teha, mis süda lustib. Sinna alla kuulub siis autode varastamine, saksa sõjaväelaste veristamine ning nii tavaliste kui ka F-pommide vasakule ja paremale pildumine. Mängu enda käik meenutab mõneti Wii jookse-hüppa mängu De Blob (mis on kusjuures suurepärane mäng, proovige): Pariis on algselt must-valge. Iga vabastusaktsiooniga tekib vaikselt värve juurde ja inimesed hakkavad ikka rohkem ja rohkem okupantidele vastupanu osutama ning kui piirkond on natside mõju alt täielikult vaba, siis puhkevad õide lilled, muru läheb roheliseks ja päike särab taevas. Peategelane ise õpib kogu aeg uusi oskusi juurde, olgu selleks siis rohkemate dünamiidipulkade tagataskusse mahutamine, autoga paremini kurvide võtmine või oskus ilma kätt väristamata snaiperpüssiga vaenlasi „üllatada“.
Mida peaksid vanemad teadma: Iirlasest ropu suuga vastupanuliikumise võitleja elutseb natsidest okupeeritud Pariisis ühes bordellis postri taga ja laseb dünamiidiga pihuks ja põrmuks kõik, mis julgeb „Achtung!“ karjuda. Seega, tehke oma järeldused.
Millele saadaval: PS3, XBox360
Super Mario vennad on tagasi ning seekord on neil ka sõbrad kaasas. Värviline ja kaasakiskuv Nintendo kvaliteetmeelelahutus on garanteeritud.
Mis mänguga tegu on: viis punkti, kui mõtlesite enamisi, et ka Nintendo DSile on praktiliselt sama nimega mäng olemas. Jah, nüüd on ka Wii jaoks olemas traditsiooniline jookse-paremale-hüppa-seente-peal Mario. Traditsiooniline. Misasja? NSMBW ( lahe lühend, mis?) näeb küll tavapärane välja, kuid seda saab mängida ka neljakesi korraga. Oojaa. Nintendo jätkab oma seltskonnakonsooli traditsiooni, et sõbrad ikka kokku saaks ning samas toas mängiks. Sotsialiseerumine ju üle kõige. Mitmekesi mängides on NSMBW täiesti kaootiline kogemus ning seda kõige paremas mõttes. Iga Koopa, kes ekraanile ilmub ning iga seen-pingviinikostüüm-jäälill, mis kuubikutest välja hüppab, muutub automaatselt nelja näljase mänguri sihtmärgiks.
Mida peaksid vanemad teadma: Super Mario. Kui peres on Wii olemas, siis see on mäng, mille peaksite endale kindlasti muretsema. Kohustuslik aastalõpu mängunauding nii suurtele kui väikestele. Samas oleks hea, kui oleks olemas rohkem kui üks Wii pult või siis vähemalt sõpruskonnas inimesi, kes oma pultidega teie juurde külla tulla saavad, sest mäng on kindlasti lahedam, kui seda mängib rohkem kui üks inimene korraga.
Millele saadaval: Wii
Tuntud ja armastatud kossusimulaatori juubeliväljalase. Jah, juba 10 aastat on hetkel 2KSportsina tuntud meeskond vorpinud häid korvpallimänge ning 2K10 peaks siis olema nende uusim ja parim üllitis üldse.
Mis mänguga tegu on: NBA 2K10 annab mängijale reaalseima ja kaasakiskuvaima sopsumängu, kuid ma pole ise hetkel kindel, kas ta siiski ka parim on. Tavapärastele mänguvalikutele on lisandunud My Player, mis on suurepärane lisa. Saad teha oma mängija, teha temaga trenni, osaleda NBA suveliigas ning püüelda koha poole NBA meeskonnas. Minu mängija sõi näiteks just San Antonio Spursi ridades mängides Richard Jeffersoni avaviiskikust välja. Seega peaks tema koht meeskonnas suht kindel juba olema. Kui aga su virtuaalne avatar on konkreetne isetsejast nisanäpp, siis võid kindel olla, et istud nõrkemiseni NBA alamliigas ja palud kossujumalaid, et mõni meeskond sulle kümnepäevase lepingu annaks. AGA… NBA 2K10 on kohutavalt vigu täis mäng. Nimelt on minu mängijal näiteks liigas oma koopia. Jah, NBAs mängib kaks täpselt ühesugust mängijat. Lisaks on suht katki visketabavused, korvialune võitlus ja sealt viskamine, ilma uuenduseta ka arvuti juhitud meeskonna korvi alla liikumine. Seega, potentsiaalsed huvilised peavad arvestama, kas mängu plussid kaaluvad üles mängu miinused. Minu jaoks näiteks kaaluvad ja ma naudin My Playerit väga hea meelega. Samas mulle meeskonnamänguna meeldis NBA2K8 rohkem.
Mida peaksid vanemad teadma: Tegu on korvpalliga. Kedagi ei peksta, kellegi pea ei lõhke ja Ron Artest ei tarbi virtuaalseid mõnuaineid. Seega, kui kossuhuvilisi peres on, on hea ost.
Millele saadaval: PS3, XBox360, PC, PSP, PS2
Iga arvutimänge natukenegi rohkem mänginud isik tunneb ilmselt ära firma nimega Valve. Meile populaarsed ja armastatud mängud Half-Life ja Counter-Strike andnud tiimil sai ilmselt terroristidest ja tulnukatest siiber ja nad otsustasid teha mängu, kus ongi eeskätt rõhk tiimitööl ja suhtlemisel ning sellel, et zombide eest putku pannes ka kõik tiimi liikmed ikka elus püsiksid.
Mis mänguga tegu on: L4D paiskab mängijad nelja ellujääjana maailma, mida valitsevad elavad surnud. Grupist eemale ekselnud mängija süüakse reeglina sõna otseses mõttes elusast peast ära. Zombisid on ka mitmeid erinevaid: mõned tormavad lihtsalt peale, teised paiskavad sinu peale söövitavat löga, mõned jälle varitsevad põõsas ja kargavad ootamatult ühe mängija kukile ning maiustavad siis seal. Mängijate käsutuses on lai relvavalik: pumppüssid, automaadid, mootorsaed, samuraimõõgad, lõhkeained… Mängu saab küll mängida ka ilma netiühenduseta, kuid siis asendab kaaslasi tehisintellekt ja see pole kaugeltki sama kogemus, kui kuulata teiste mängijate ropendamist ja ärritunud käsklusi ja sõimu…erm… armsalt rahulikku juhendamist Seega on mängu 18+ vanusereiting täiesti õigustatud.
Mida peaksid vanemad teadma: Okei, mäng on verine ja pinev ja ilmselt pisematele kohati ka veidike õudne, kuid pigem tuleks vanematel tähelepanu pöörata sellele, et mängu netis mängides õpivad lapsed kindlasti uusi ja huvitavaid sõnu.
Millele saadaval: XBox360, PC